Täna valitsuskabinetis arutatav õppekava vajab põhjalikku ekspertiisi

“Korrastatud õppekava tuleb valitsuskabinetis arutusele 7. veebruaril,” ütles Riiklikku eksamikeskuse õppekava osakonda esindanud hr. Einar Värä mõne nädala eest Eesti bioloogiaõpetajate talvepäevade paneeldiskussioonis. Korrastamise all peetakse silmas 2002. aasta riikliku õppekava kohendamist “ilma oluliste muudatusteta”, vähem kui 30% ulatuses.

Õppekava valmimisega seonduvad teemad on vastuolulised ja delikaatsed. Ühelt poolt väärib tunnustust paljude õpetajate ja metoodikute töö ja vaev ning saavutatud edu mitmete moodulite osas. Teisalt on mitmed moodulid ja ka õppekava üldosa põhjustanud pettumust ja rahulolematust paljude haritlaste seas, kes õppekava loomisse oma energiat ja jõudu on investeerinud. Kriitikat on põhjustanud nii õppekava kvaliteet kui tööprotsess.

Suur osa eksperte on seisukohal, et kiirustades koostatud materjalid, mida on levitatud nii trükisena kui failina Riikliku Eksamikeskuse kodulehel, on nii mitmete moodulite kvaliteedi kui sisu poolest oluline tagasiminek võrreldes kehtiva 2002. aasta õppekavaga. Viimast argumenti tasub väga tõsiselt võtta, sest 1996. ja 2002. aasta õppekava on kaheksandate klasside rahvusvahelise võrdlusuuringu “Trends in Mathematics and Science Studies”, http://timss.bc.edu/PDF/t03_download/T03_M_Chap1.pdf taganud Eestile maailmas väga kõrge koha: (lk. 34), mida rahvusvahelised eksperdid seostavad õnnestunud õppekavareformiga (lk. 46).

Protseduurireeglitele vastavaks pidada ei saa ka tööprotsessi, mille kohta on nii märgukirjades ministeeriumile kui meedias märku andnud mitmed töörühmad, asutused ja ühendused. Vaatlen siin üht konkreetset juhtumit. Nii õppekava arendamise koordineerijana kui 1.-3. klassi loodusõpetuse osa hõlmava töörühma juhina toiminud Sulev Valdmaa heitis kõrvale TÜ õppekavakeskuse poolt valminud loodusõpetuse ainekava ning püüdis oma sõnutsi “lõimida” loodusõpetust mingi teise ainega. Alguses nimetati seda uut ainet kodulooks “loodusõpetuse komponendiga”, seejärel aineks “Inimene ja keskkond”.

Kuna “loodusõpetuse komponent” kannatas koostajate erialase ettevalmistuse puudumise all, rõhutas meie töörühm 26. mail 2006 riikliku keskkonnahariduse kontseptsiooni ministritele üle antud tekstis http://www.envir.ee/89176 lk. 11 järgmist:
“Nii looduskaitse arengukava, käesoleva kontseptsiooni meetmete kui rahvusvahelise keskkonnahariduse-alase koostöö seisukohalt on oluline loodusõpetuse õpetamine eraldi ainena 1.-3. klassis. Sellele tugineb ka kontseptsiooni üks olulisemaid meetmeid: õppekava toetavate praktilise loodusõppe programmide läbiviimine looduskeskustes ning selleks vajaliku koolide ja looduskeskuste koostöövõrgustiku arendamine.”

Rõhutasime loodusõpetuse eraldi ainena õpetamise vajadust, nähes selles ainsat garantiid selleks, et 1.-3. loodusõpetuse ainekava koostamine usaldataks pädevale ainekava töörühmale. Nii meie töörühmale kui Keskkonnaministeeriumile tuli üllatusena, et Haridus- ja teadusministeerium oli ülaltoodud lõigu valitsusele esitatud dokumendist meiega kooskõlastamata välja jätnud.

Haridus- ja teadusministri allkirjastatud kirjas allakirjutanule 18. detsembrist 2006, selgitab kirja koostaja (tõenäoliselt nõunik pr. Urve Läänemets) järgmist: “Vastab tõele, et valitsuskabinetile esitatud versioonis ei sisaldunud töörühma ettepanek loodusõpetuse aine (1.-3. klass) eraldi äranimetamiseks. Kuid ma juhin Teie tähelepanu sellele, et kontseptsiooni tekst ei sisaldanud ka seisukohavõttu, mille kohaselt oleks loodusõpetus olnud ühendatud mõne teise õppeainega. […]. Kabinetile esitatud kontseptsioon ei võta selles küsimuses seisukohta – või kui Teile meeldib, ei näe selles küsimuses ette muutusi loodusõpetuse aine õpetamisel. […]. Kahtlemata oleks asjakohane olnud täpsustustest vahetult informeerida ka töörühma, kuid paljuski seoses töösuhte lõpetamisega hr. [….]-ga jäi nimetatud oluline tegevusliin hõlmamata. Mis on kindlasti kahetsusväärne.”

Eelnevas kontekstis on huvitav õppekava eest vahetult vastutava hr. Sulev Valdmaa vastus Eesti Bioloogiaõpetajate Ühenduse kirjale http://www.ebu.ee ja http://www.ebu.ee/doc/rekk_vastus_24-01-07.pdf, milles väidetakse, et nõue säilitada esimeses kooliastmes loodusõpetus iseseisva õppeainena on vastuolus Keskkonnahariduse kontseptsiooni p. 4.3. vaimu ja konkreetsete sätetega.

Kahjuks ei ole hr. Valdmaa konsulteerinud kontseptsiooni autoritega ning on enam kui aasta jooksul ignoreerinud ka suulisi ja kirjalikke professionaalseid nõuandeid. Samuti ei ole õppekava-arendajad suutnud end kurssi viia rahvusvaheliste ja riiklike säästvat arengut, loodushoidu ja loodusharidust puudutavate dokumentidega, millel on otsene mõju õppekavade suunitlusele Euroopas ja mujal maailmas.

Keskkonnahariduse kontseptsiooni autorite kollektiivi juhina võin kinnitada, et Eestile edu toonud algklasside loodusõpetuse säilimine on täielikult kooskõlas kontseptsiooni vaimuga, moodustades selle olulise telje, millel tuginevad mitmed juba toimivad ja kavandatavad praktilise loodusõppe ning koolide ja looduskeskuste koostöömeetmed, kooskõlas rahvusvaheliste trendidega. Kõiki neid olulisi meetmeid on rõhutatud ja kooliga seostatud ka varasemas riiklikult kinnitatud dokumendis: riiklikus looduskaitse arengukavas aastani 2035, kus on oluline roll ka loodushariduse arendamisel. http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=181566/Looduskaitse_arengukava100506.pdf

30. novembri Päevalehe lisana ilmunud Haridus- ja Teadusministeeriumi infolehes, mis oli pühendatud strateegiale “Teadmistepõhine Eesti” http://www.valitsus.ee/?id=4927, rõhutas minister pr. Mailis Reps Euroopa perspektiivi, mis nõuab ülikoolide lõpetajate arvu 15-protsendilist suurenemist teaduse ja tehnoloogia erialadel. Oluline on iga ülikooli saabuva õppuri ettevalmistus, eelkõige füüsikas, keemias, bioloogias, matemaatikas, maateadustes ja keeltes ning kriitilise mõtlemise võime, seda loomulikult ühenduses üldkultuuriliste teadmistega tsivilisatsiooni arengust. Siin valitud loodusteaduste valdkond tuleneb siinkirjutaja kompetentsist. Konsultatsioonides tipp-sotsiaalteadlastega on kinnitust saanud ka õppekava sotsiaalteaduste poole suured probleemid.

Peaaegu iga päev peavad ülikoolide kolleegid kurtma, et suur osa nende ajast kulub järeleaitamistundideks teemadel, mis kuuluvad kooli õppekavasse. Ülikoolide poolt vaadatuna on selge, et varajane allaandmine matemaatika-, füüsika- ja keemia-alase kirjaoskuse valdkonnas teeb teadmistepõhise Eesti ideede realiseerimise peaaegu võimatuks. Esimestel kooliaastatel paneb loodusteaduslikule maailmapildile ja kriitilise mõtlemise algetele aluse loodusõpetus.

Pärast seda kui hr. Sulev Valdmaale ja hr. Erkki Piisangule 2005. a. detsembri nõupidamisel isiklikult 1.-3. klassi loodusõpetuse probleemi selgitasin, korrates sama teemat 10. aprillil 2006 koduloo ainekava teemal saadetud kirjas Riiklikule eksamikeskusele:
http://www.zbi.ee/talkk/materjalid/Koduloo-ainekavast1004061.pdf ei ole selles küsimuses midagi konstruktiivset ette võetud.

Ignoreerides keskkonnahariduse töörühma ja kümnete õppekava-ekspertide ettepanekuid, raiskas hr. Sulev Valdmaa vajaliku aja ära ning kvaliteetne loodusõpetuse ainekava jäigi valmimata – seda ei kujunenud ei eraldi ainena ega “lõimitud” moodulina. Väärib tunnustust kui sellel suunal veel viimastel hetkedel püütakse midagi paremaks teha, kuid kindlasti peab kitsas ringis tehtu jõudma korrektsele kujule, et selle saaks korrektselt ja piisava ajavaruga avalikule arutelule panna.

St., kuna Riikliku eksamikeskuse poolt seni levitatud õppekava materjalide trükis ja fail on kaugel sellest küpsusest, mille kohta ettepanekuid saaks teha, tuleb alustada korrektse arvamuste küsimise protseduuriga uuesti, pärast õppekava materjalide viimist vajalikku konditsiooni.

Ma loodan, et mu mulje, et Eestis võib oluliste otsuste tegemisel veel domineerida terve mõistus ja kriitiline mõtlemine, ei ole vale. USA-s, kus elanike harimatus on võtnud murettekitavad mõõtmed, püütakse teaduslembesemaid kodanikke haarata teaduse olemust selgitava projektiga, kuhu on kaasatud nii tippteadlasi kui pedagooge: http://www.ucmp.berkeley.edu/understandingscience/index.php

Isiklikult kokku puutumata teadusliku meetodiga võib olla raske mõista, millised nõuded esitatakse ülikooli saabuvale tudengile ning millised vajakud koolis võivad mõjutada tema edasist elu, samuti aga teadmiste siiret teaduse eesliinilt kooli. Riikliku eksamikeskuse õppekava korrastajate suutmatus luua dialoogi teadlastega tundub olevat üks olulisi õppekava ebaõnnestumise põhjusi. Ka kehva õppekava läbisurumist ei saa ju nimetada õnnestumiseks. On kummaline, et õppekava püütakse kokku nikerdada põlve otsas, samal ajal kui mitmed Eesti olulisemad jõud on rakendamata. Näiteks pedagoogikadoktor Aarne Tõldseppa, kes osaleb ühe juhtiva eksperdina rahvusvahelises projektis Läti gümnaasiumi teadushariduse reformimisel, ei ole peetud isegi dialoogi vääriliseks ning ta on olnud sunnitud üles astuma õppekavaprotsessi sisulise kriitikaga.

Eestile on saatuslik kui riiklikust õppekavast saab parteilise ja poliitilise maadejagamise objekt, mille kinnitamise tähtaeg seatakse sõltuvusse ministrite või valitsuste volituste lõppemisest.

Maksumaksja raha eest antava hariduse kvaliteet ei ole ühegi erakonna ega tagatoa pädevus. Kuidas saaks rahvas usaldada neid, kes mistahes motiividel seavad ohtu järgnevate põlvkondade hariduse kvaliteedi?

Käesolev kirjutis on kirjutatud tuleviku hariduse kvaliteedi huvides ning mitte kellegi vastu.

Lootus on valitsuse helgematel peadel ning tervel mõistusel.

Valitsuse ees seisab mitmete oluliste küsimuste analüüsi algatamine, millest olulisemad on:
1. Protsessi juhtimise kvaliteedi analüüs ning vajadusel võimalikud kaadrimuudatused protsessi juhtimise parandamiseks.
2. Hinnang, kas ja millistes õppekava osades võiksid väljapakutud muudatused võrreldes 2002. aasta õppekavaga olla progressiivsed ja millistes osades mitte.
3. Õppekava kvaliteetse tööversiooni eest vastutav meeskond.
4. Korrektse õppekava valmimise provisoorne tähtaeg.
5. Korrektse õppekava arutelule väljapanemise tähtaeg.

Festina lente – rutta aeglaselt.

Lugupidamisega,
Ivar Puura,
Eesti keskkonnahariduse kontseptsiooni koostanud töörühma esimees.

Artikkel ilmunud 7. veebruaril Eesti Päevalehes rubriigis Lugejalt lugejale.

Loe ka Eesti Päevalehe artiklit Reps: uus õppekava 1. septembril käiku ei lähe http://www.epl.ee/?uudised=373245

Õppekavaarendusest ja loodusõpetusest

http://www.epl.ee/sartikkel/165

12. veebruar 2007 kl 16:43
Autor: Sulev Valdmaa

8. veebruari Päevaleht Online lugejalt lugejale rubriigis avaldati I. Puura arvamuskiri Õppekava ja terve mõistus? Pean omalt poolt vajalikuks juhtida tähelepanu mõningatele selles loos käsitlemist leidnud asjaoludele ja faktidele.

Esmalt Põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava korrastamise protsessist. I. Puura arvamuskirjast jääb mulje, nagu see oleks ühe asutuse või väikese käputäie inimeste või isegi ühe isiku meelevaldne üritus. Õppekava korrastamisega on alates 2005. aasta suvest tegelenud töörühmade liikmetena ja ekspertidena kokku paarsada inimest. 1. veebruariks saabus REKKile paljudelt koolidelt, organisatsioonidelt ja üksikisikutelt ka suur hulk tagasisidet arutlusel olnud õppekava variandi kohta. Tagasiside saatnud olid teinud palju tööd nii õppekava üldosa kui ainekavade analüüsimisega. See oli juba 2006. aasta kevadel alanud arutlusprotsessi osa. Pea aasta vältel on riikliku õppekava kui hariduse raamdokumendi tööversioon arutluste käigus oma kvaliteedilt paremaks muutunud ning üha rohkemate kaasarääkijate mõtted on selles kajastamist leidnud.

Ükski oluline protsess ei tohi loomulikult kaootiline olla, seetõttu on õppekava korrastamine toimunud vastavalt haridus- ja teadusministri poolt 2005. aasta juulis antud lähteülesandes (http://www.ekk.edu.ee/oppekavad/arendus/suunised_rok_2_.pdf) püstitatud eesmärkidele. Lähteülesanne seabki soovide paljususele teatud sõela. Lähteülesande põhimõtted esitati 2005. aastal seisukoha võtmiseks ka riigikogus esindatud erakondade esindajatest moodustatud komisjonile, kus neid ei vaidlustatud. Õppekava korrastamise sisulised küsimused arutas neid täpsustades läbi haridus- ja teadusministri poolt moodustatud komisjon (http://www.ekk.edu.ee/oppekavad/dokumendid/kk_rok_kom.pdf). Sellelt pinnalt nii õppekava üldosa kui ainekavade korrastamine on toimunudki.

Puura arvamusartiklis saavad erilise kriitika osaliseks peamiselt kaks küsimust: õppekava korrastamise protsessi juhtimine ja loodusõpetuse käsitlus I kooliastme ainekavas. Esimese kohta jääb kirjutajale mulje, et tööprotsess pole olnud protseduurireeglitele vastav. Selles küsimuses on küll tegemist arusaamatusega. Pole tuvastada selliseid protseduurireegleid, millele protsess ei vastanuks. I. Puura on lisaks eksinud peamises faktis. 1. -3. klassis õpetatavate inimeseõpetuse ja loodusõpetuse õppeainete lõimisega ning otsustuste langetamisega tegeles mitte üks inimene, vaid töörühm. Seejuures loodusõpetuse (ja kõikide loodusainete) ainekava koostamise koordineerimine anti Haridus- ja teadusministeeriumi ning Tartu Ülikooli vahel 13. aprillil 2006 sõlmitud lepingu kohaselt ülikooli koordineerida. Seetõttu – kui on etteheiteid ainekava koostajate erialase ettevalmistuse aadressil, siis suunduvad need sedapuhku vaid Tartu Ülikooli Õppekava arenduskeskuse poole.

Väide selle kohta, nagu oleks ülikooli poolt koostatud loodusõpetuse ainekava töö käigus kõrvale heidetud, pole õige. Kogumikus Riikliku õppekava materjale esitatud loodusõpetuse blokk 1., 2. ja 3. klassi aine inimene ja keskkond ainesisus ongi panus, mille Tartu ülikooli õppekava arenduskeskus oma 02. oktoobril 2006 REKKile esitas. Loodame, et ettepanekud ja märkused, mis selle sisu kohta on tehtud, aitavad asja paremaks teha.

Palju kriitikat on pälvinud loodusõpetuse ja inimeseõpetuse integreerimine esimeses kooliastmes. Meie kooli tegelikkus on täna selline, et neis klassides annavad tunde klassiõpetajad, mitte konkreetse aine õpetajad, ning kehtiva riikliku õppekava §15 lg 3 kohaselt on esimeses kooliastmes eelistatud tööviisiks üldõpe. Üldõpe on laste õpetamine ainetevahelisi piire tõmbamata. Kui väidetakse, et õppekava tööversiooni kohaselt soovitakse nüüd eraldi loodusõpetust „ära kaotada”, räägib see vaid sellest, et väitja ei tunne tegelikku olukorda. Lisaks on keskkonnahariduse kontseptsiooni punktis 4.1 loetletud seitsmest eeldusest esimene ja neljas saavutatavad ainult integratsiooni teel. Paraku pole nimetatud keskkonnahariduse kontseptsioon veel riiklikku aktsepti leidnud.

Muuseas, ajaleht Äripäev kirjutas jaanuari lõpul TÜ ÕAK töötajate doktoriõppe nö ühtelangemisest õppekavaarendusega. Oleks tõesti uskumatu, kui loodusõpetuse aine korrastamise suundi peaks seatama TÜ ÕAK töötajate doktoritööde, mitte aga riigi huvidest lähtuvalt. 13. aprillil 2006 sõlmitud leping sai 13. juunil lisa, mis näeb selgelt ette RÕKis esitatud kaheksast läbivast teemast vaid ühe (!) alast uurimuslikku tegelemist kolme obligatoorse õppeaine lõikes paljudest. (http://www.ut.ee/curriculum/orb.aw/class=file/action=preview/id=167701/l2hteandmed_tulemused.pdf) See jaotus – üks läbiv teema ja ajaloo ning loodusõpetuse aine on juhtumisi ka kahe arenduskeskuse töötaja doktoritöö temaatikaks. http://www.ht.ut.ee/151589. Kas siia polegi kätketud huvi loodusõpetuse võimalikult ulatuslikuma ja võimalikult isoleeritumana säilitamise vastu? Ka riikliku arengu strateegia Säästev Eesti 21 räägib leheküljel 63 õppekavaarendusega seoses vajadusest võimaldada suuremal määral õppurite võimete ja oskuste arendamist (järgnevalt loetletakse 14 võimet ning oskust). Need ongi esimesel kooliastmel parimal viisil arendatavad kehtivas õppekavas viidatud üldõpetusliku tööviisi abil. Kuna praegu on algklassides kasutada 1 tund nädalas loodusõpetuse õpetamiseks ja 1 tund inimeseõpetuse õpetamiseks ning ainekava korrastatud variandis on samuti planeeritud kokku 2 tundi, siis saab iga õpetaja, kes soovib õpetada loodusõpetust eraldi, seda nii ka jätkuvalt teha.

Keegi vaidlustajatest pole seni toonud ühtegi konkreetset argumenti, miks ei tohiks luua integreeritud ainekava, kus loodusõpetuse ja inimeseõpetuse mitmete väga lähedaste sisuvalikute ning õppeeesmärkide abil oleks soovijail võimalik kujundada terviklikumat ja õpetust. Tasuks pöörata tähelepanu kaasaja maailma kiirest arengust põhjustatud haridusele esitatavate väljakutsete lahendamise püüetele teistes riikides. Internetis leiab vastavaid viiteid sellest, mida siis konkreetselt tehakse. Teadupärast on väljakutse üheks lahendusvõimaluseks integreeritud kursuste loomine. Kindlasti pole olukorrast väljapääs see, millesse tundub, et usutakse Eestis. REKKi poole on pöördutud ettepanekutega suurendada erinevate õppeainete tundide mahtu. Kui kõikide soovid saaks rahuldatud ilma, et mõnelt ainelt tunde ära võetaks, siis kasvaks õpilaste koormus üle pea. See pole lahendus. Soovitaks tutvuda hea kokkuvõtliku artikliga, mille, lõpus on 29 viidet edasiseks lugemiseks http://www.ug.ru/ug_pril/az/96/02/02.html.

Sooviks õppekavatöös näha konstruktiivsemat dialoogi. Dialoog pole vaid ühe nägemuse propageerimine, liiatigi seda ajaleheveergudel ja märgukirjade ning pöördumiste abil teha, vaid püüd kõikidest seisukohtadest aru saada. Hetkeseisu kohta loodusõpetuse osas võib kokkuvõtlikult öelda, et tänane võimalus õpetada 1. – 3. klassis loodusõpetust eraldi ühe nädalatunniga säilub ka korrastatava õppekava puhul. Sisuliste probleemide puhul on diskussioonipartneriks Tartu Ülikooli Õppekava arenduskeskus, kes lepingu järgselt juhtis loodusainete ainekavade koostamist.

Sulev Valdmaa
õppekava korrastaja

Õppekava eeldab laiemat vaadet

http://www.epl.ee/sartikkel/168
13. veebruar 2007 kl 06:04
Autor: Ivar_Puura

Loodusõpetuse roll selgub rahvusvahelistest konventsioonidest

Head kirjutajad ja lugejad,

Tänan EPL online’i meeldiva diskussioonimeediumi avamise eest.
Tänan ka lugejanime “pühapatrik” kasutavat Sulev Valdmaad loo eest pealkirjaga “Õppekavaarendusest ja loodusõpetusest”. Teksti kujul esitatu võimaldab argumenteeritud diskussiooni, mis on alati teretulnud.
Esitan siinkohal omapoolsed seisukohad ministeeriumidevahelise töörühma juhina.
Palun ette vabandust võimalike eksimuste osas, mis võivad tuleneda mõningatest lünkadest informatsiooni osas, mida ministeerium ja selle allüksused peaksid jooksvalt ja operatiivselt meie töörühmale edastama. Viimases ministeeriumi kirjas viidatakse, et infolevi on halvenenud seoses kaadrimuutustega, kuid loodetavasti tuleb sellele millalgi leevendust.

Keskendun loodusteaduslike ainete problemaatikale, püüdes hoiduda spekulatsioonidest ning tugineda faktidele.
Ilmselt vajavad veelkord selgitamist keskkonnahariduse töörühma roll ja tegevuse eesmärgid ning sellest tulenevad õigused ja kohustused nii rahvusvahelisel kui riiklikul tasandil. Püüdkem seda teha.

Info keskkonnahariduse töörühma moodustamise ja ülesannete kohta on aadressil http://www.envir.ee/89176
Rahvusvahelises kontekstis määratlevad kontseptsiooni loomise vajadused ja prioriteedid UNECE Säästvat Arengut Toetava Hariduse Dekaad (2005-2014), Bioloogilise Mitmekesisuse Konventsioon, samuti aga Eesti riiklikud dokumendid nagu Säästev Eesti 21 ja Looduskaitse Arengukava aastani 2035, mille kohta leidub piisavalt materjale haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) ja keskkonnaministeeriumi (KKM) kodulehtedel. Kindlasti peaks vastava dokumentatsiooniga kursis olema õppekava arendajad – see on vastava kvalifikatsiooni eelduseks.

Eeltoodust tulenevalt olen töörühma juhina toiminud järgmiselt.

(1) 6. aprillil 2004 haridus- ja teadusministri käskkirjaga moodustatud ministeeriumidevahelise keskkonnahariduse
töörühma juhina olen püüdnud väga täpselt defineerida oma rolli ning säilitada erapooletuse ja võrdse kohtlemise printsiibi kõigi osapoolte ja asjaosaliste suhtes, keskendudes sisulistele küsimustele, et interdistsiplinaarse analüüsi alusel pakkuda välja riiklikult kõige otstarbekamad arengustsenaariumid keskkonnahariduse edendamiseks Eestis, võttes seejuures arvesse rahvusvahelisi kogemusi ning Eesti eripära oma võimaluste ja piirangutega. Haridus- ja Teadusministeeriumist (HTM) ja selle allasutustest osales töörühma koosseisus neli ministri poolt nimetatud inimest, kellele nõupidamistel lisandusid ekspertidena veel mõned kolleegid. Kõigi ministri poolt esitatud HTM esindajate, nagu ka teiste töörühma liikmete, tagasiside kontseptsioonile oli positiivne. Lisaks sellele tõsteti minuni jõudnud tagasiside kohaselt 2005. a. kõigi ministeeriumide kantslerite nõupidamisel HTM-KKM keskkonnahariduse edendamise töörühma tööd ning kontseptsiooni loomist esile ühena parimatest ministeeriumidevahelise koostöö näidetest (Lisainfo: KKM kantsler). Kõik redaktsioonid kooskõlastati kas vahetult või E-posti teel ning töörühma liikmete ettepanekud võeti arvesse. Töörühma diskussioonid olid väga konstruktiivsed ja sisulised ning koostöövaim oli eeskujulik. Ükski HTM ametlik esindaja ega kontseptsiooni vastu võtnud haridus- ja teadusminister ja keskkonnaminister ei ole tööd aktsepteerides mulle ega töörühmale võrdse kohtlemise printsiipi puudutavaid etteheiteid teinud.

Kui hr. Sulev Valdmaa leiab, et tema HTM ja allasutuse kolleegid, kantslerid ja ministrid on siin toiminud valesti, on see süüdistus ka ministeeriumide juhtkonna suunal – millega palun pöörduda otse haridus- ja teadusministri ja keskkonnaministri poole, kes vajadusel teavitavad mind kui ministeeriumidevahelise töörühma juhti võimalikest ebakohtadest.

Kui aga siiski on tegemist provokatiivsete avalduste või alusetute spekulatsioonidega (nt. Äripäeva temaatikaga seoses), võlgneb hr. Valdmaa asjaosalistele avaliku vabanduse, mille palun lahkesti esitada hiljemalt 15. veebruaril kl. 12.00 siinset foorumit kasutades. Vastasel korral, kuna hr. Valdmaa on esitanud seoses tema vastutusalas tekkinud probleemidega minu töörühma vastutusalas toimuva avaliku diskussiooni raames
süüdistusi kolmandate isikute või institutsioonide aadressil, pean eetiliseks pöörduda ministrite poole palvega uurida antud küsimusega seotud asjaolusid ning vajadusel lahendada see probleem distsiplinaarkorras.

(2) Töörühm analüüsis keskkonnahariduse tervikpilti rahvusvaheliste konventsioonide jt. dokumentides määratletud Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste kontekstis ning pakkus välja nii visiooni kui konkreetsed meetmed keskkonnahariduse edendamiseks Eestis. 15. novembril 2005 ning pärast pikaaegset menetlemist haridus- ja teadusministeeriumis korrigeerituna 26. mail 2006 ministritele üleantud kontseptsiooni töörühma poolt esitatud lõppversioon koos lisadokumentidega on olnud pidevalt kättesaadav aadressil: http://www.envir.ee/89176.

Põhimõttelise heakskiidu sai kontseptsiooni suunitlus ja esimene versioon ministeeriumidelt juba 15. juunil 2005 esitatud enam kui 140 lk.-st koosneva vahearuande põhjal. Edasises täideti ministeeriumide soovitusi valmistada ette lühiversioon, mille avalik arutelu toimus teemakohasel foorumil haridus- ja teadusministeeriumi saalis 14. oktoobril 2005, kuhu sai kutse ka minister. Ministri abi vastas, et ministril ei ole võimalik osaleda, küll aga esindasid ministeeriumi ministri poolt määratud töörühma liikmed ning veel mõned kolleegid HTM-st.

(3) Allakirjutanu ja HTM-KKM töörühm on käsitlenud ministeeriumeid ladusalt toimivate riiklike institutsioonidena, milles vastutusalad on määratletud ning dokumentide menetlemise kord, käsuliinid ja infolevi on tagatud sisemise töökorraldusega. On loomulik eeldada, et kõik ministeeriumidele saadetud teemakohased dokumendid jõuavad vajaliku sihtgrupini. Kui hr. Sulev Valdmaal on etteheiteid oma ministeeriumi töökorralduse ja ministeeriumi-sisese infolevi kohta, palun tal pöörduda oma vahetu töökorraldaja või ministri poole.
*
Alljärgnevalt lisan kommentaarid mõnedele asjassepuutuvatele hr. Valdmaa 12. veebruari kirjas toodud väidetele.

Väide 1. “1. veebruariks saabus REKKile paljudelt koolidelt, organisatsioonidelt ja üksikisikutelt ka suur hulk tagasisidet arutlusel olnud õppekava variandi kohta.”

Olles tutvunud aine “Inimene ja keskkond” osaga “arutlusel olnud õppekava variandis” jõudis enamik asjatundjaid järeldusele, et tegemist ei ole tekstiga, mida oleks küps arutlusele panna. Tuleb järeldada, et vähemalt teatud peatükkide osas esitati arutlusele ebaküps tekst, mis tekitab suuri küsimusi protsessi kvaliteedi osas. Kindlasti tulenes arutlusele pandud dokumendi ebaühtlane seis paljudest muutujatest, sh. paljude töörühmade jõudlusest, kvalifikatsioonist, motivatsioonist, sisekliimast jne., mida protsessi juhtfiguurid ei saa viimse detailini kontrollida. Kuid õppekava arendamise eest vastutajal on võimalus ja kohustus püüda võimalikult objektiivselt hinnata dokumendi kui terviku ja selle osade valmiduse astet ning tagada korrektne kommenteerimise protsess.

Väide 2. “Pole tuvastada selliseid protseduurireegleid, millele protsess ei vastanuks.”

Juba ülalviidatud kommenteerimiseks saadetud variant viitab probleemidele protseduurireeglitega.

Väide 3. “I. Puura on lisaks eksinud peamises faktis. 1. -3. klassis õpetatavate inimeseõpetuse ja loodusõpetuse õppeainete lõimisega ning otsustuste langetamisega tegeles mitte üks inimene, vaid töörühm. Seejuures loodusõpetuse (ja kõikide loodusainete) ainekava koostamise koordineerimine anti Haridus- ja teadusministeeriumi ning Tartu Ülikooli vahel 13. aprillil 2006 sõlmitud lepingu kohaselt ülikooli koordineerida. Seetõttu – kui on etteheiteid ainekava koostajate erialase ettevalmistuse aadressil, siis suunduvad need sedapuhku vaid Tartu Ülikooli Õppekava arenduskeskuse poole.”

Loodusõpetuse teemat arutas tõepoolest meie ministeeriumidevaheline keskkonnahariduse töörühm, võttes arvesse rahvusvahelisi ja riiklikke dokumente ning KKM-i ja HTM-i ekspertide seisukohti. Töörühma selge seisukoha loodusõpetuse õpetamisest eraldi ainena esitasin hr. Sulev Valdmaale, hr. Janar Holmile ja hr. Erkki Piisangule 13. dets. 2005 toimunud ümarlauas ning see võeti vastuargumente esitamata teadmiseks.
Sama seisukoht koos põhjalike kirjalike selgitustega esitati 10. aprillil REKK-ile plaanilise tähtaegse kommentaarina koduloo ainekava kohta:
http://www.zbi.ee/talkk/materjalid/Koduloo-ainekavast1004061.pdf
Ministeeriumidevahelise töörühma kommentaarile ei ole tänaseni vastatud ning seda on ignoreeritud.

Hr. Sulev Valdmaa poolt mainutud kodulugu ja sellesse “loodusõpetuse komponenti” lõimiva töörühma loodusteadusliku pädevuse kinnituseks palusin temalt hiljuti selle töörühma CV-sid, kuid neid ei ole saabunud.

Teadaolevalt ei ole “lõimimise” otsus siiski hr. Sulev Valdmaale töörühma poolt pealesurutud initsiatiiv, vaid, vastupidi, töörühmale peale surutud tingimus. Seda kinnitab ka enam kui 80 osavõtjaga Eesti Bioloogiaõpetajate Ühingu talvepäevade esildis http://www.ebu.ee/
ning seda mõtet on teadaolevalt jaganud enamik loodusõpetuse valdkonnas kompetentseid eksperte ja õpetajaid.

Sundseisu seatud hilisemal töörühmal kästi eklektilise aine “Inimene ja keskkond” raames kiiruga valmis teha “loodusõpetuse komponent”. Septembri lõpus esitatud komponenti ei lülitatudki REKK-is kodulehel kommenteerimiseks olevate õppekavamaterjalide hulka, jättes sinna kommenteerimisaja lõpuni pooliku versiooni.
Hiljuti on aga üllatuslikult õppekava-töörühmadele saabunud REKK-ilt E-mail, kus küsitakse, kas ollakse nõus aine “Inimene ja keskkond” ümbernimetamisega (või tagasinimetamisega) aineks “Kodulugu”.

Väide 4. “Lisaks on keskkonnahariduse kontseptsiooni punktis 4.1 loetletud seitsmest eeldusest esimene ja neljas saavutatavad ainult integratsiooni teel. Paraku pole nimetatud keskkonnahariduse kontseptsioon veel riiklikku aktsepti leidnud.”

Oluline silmas pidada fakti, et töörühma poolt esitatud kontseptsiooni versioon (lk. 11):
http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=95195/KKH-kontseptsioon-25-05-2006.pdf sõnastab ühemõtteliselt:
“Nii looduskaitse arengukava, käesoleva kontseptsiooni meetmete kui rahvusvahelise keskkonnahariduse-alase koostöö seisukohalt on oluline loodusõpetuse õpetamine eraldi õppeainena 1.-3. klassis. Sellele tugineb ka kontseptsiooni üks olulisemaid meetmeid: õppekava toetavate praktilise loodusõppe programmide läbiviimine looduskeskustes ning selleks vajaliku looduskeskuste koostöövõrgustiku arendamine.”

Kuna mu eelmises sama rubriigi kirjutises juba oli juttu, et iseseisev loodusõpetus on rahvusvahelise võrdlusuuringu TIMSS andmeil Eestile juba edu toonud, ei ole siin põhjust sellel pikemalt peatuda.

HTM plaanipärane kontseptsiooni kommenteerimise periood algas pärast kontseptsiooni tähtaegset esitamist 15. novembril 2005 ning venis koos viivitustega mitmele kuule. Tulemusena oli võimalik ülalviidatud lõplik redaktsioon ministritele ametlikult üle anda 26. mail 2006. Seejärel toimus midagi pretsedenditut: hr. Sulev Valdmaa sööstis omakorda kommenteerima kontseptsiooni, mille kommenteerimisvoor oli juba lõppenud. Enamiku üsna ebaolulisi kommentaare lükkasime koos põhjendustega tagasi. Nende sekka oli peidetud ka ülaltsiteeritud loodusõpetuse lõigu väljajätmine, mis samuti tagasi lükati, kuna ka Keskkonnaministeerium kui üks ministeeriumide ühise tegevuse kava partneritest oli sellele kategooriliselt vastu.

Kuna sisuliste muutuste tegemine pärast selleks ettenähtud aega on protseduurireeglite rikkumine, tuleb seda sisuliselt käsitleda dokumendi muutmisena, mis on läbi viidud vastu selle eest vastutava töörühma ning koostööpartneri – Keskkonnaministeeriumi – tahet. Sellest on kahju.

Haridus- ja teadusminister on 18. dets. 2006 kirjas kirjutanud, et valitsuse poolt on kontseptsioon teadmiseks võetud, koos otsusega lähtuda sellest kontseptsiooni riiklike otsuste tegemisel. Ka Riigikantselei esindaja oli 7. detsembril Põhjamaade keskkonnakonverentsil seda meelt, et see dokument on vastavate toimingute aluseks. Samuti on selgunud, et ministeeriumipoolse viivituse ajal kontseptsiooni kinnitamisega on jõustunud uus seadus strateegiliste dokumentide kohta, mille tõttu keskkonnahariduse kontseptsiooni on kõige korrektsem käsitleda kui teadmiseks võetud dokumenti koos riiklikult kinnitatud Looduskaitse Arengukavaga aastani 2035.

Kuid keskkonnahariduse kontseptsiooni puhul on kõige olulisem, et selles on realiseeritud HTM ja KKM ühise tegevuse kava esimese etapi eesmärgid ning aadressil http://www.envir.ee/89176 olev kontseptsiooni versioon anti ministritele üle 26. mail 2006. Keskkonnaministeerium on selle aluseks võtnud keskkonnahariduse arendamise kavandamisel ning eeldab sama ka Haridus- ja Teadusministeeriumilt ja selle kõigilt allasutustelt. See on eelkõige HTM ja KKM ühise tegevuse aluseks olev kava, mille mõistmisest ja rakendamisest sõltub riigi tulevik.

Manöövrid dokumendist salaja kaduvate lõikudega ei jäta deklareeritud koostöösoovist kõige paremat muljet.

Positiivse poole pealt tuleb mainida ministrite kiireid ja konstruktiivseid otsuseid kriisiolukordades ning julgust võtta aeg maha seal, kus see on hädavajalik. Samuti aga protsessi käigus saadud koostöökogemusi mõlema ministeeriumi paljude tublide ametnikega, samuti aga ettekujutust süsteemi piduritest.

Piirdungi siinkohal loodusõpetuse valdkonnaga, mis on oluline nii keskkonnaseisundi, elukvaliteedi kui riikliku julgeoleku seisukohalt. Õppekavaprotsessi üldküsimuste probleeme, mida ka meedias on korduvalt kajastatud, tuleb pidada teiste inimeste ja ametkondade pädevuseks.

Provokatsioonid ja spekulatsioonid jäägu ütleja südametunnistusele: seal kus see kedagi ei solva ega kahjusta, on see kirjutaja eralõbu.
Rünnakute korral kolmandate isikute suhtes pean aga eetiliseks asjakohaselt reageerida.

Rahulikku järelemõtlemist ja konstruktiivseid valikuid soovides,

Lugupidamisega,
Ivar Puura
HTM-KKM keskkonnahariduse edendamise töörühma esimees
Ivar.Puura@ut.ee