Loodusring

Joonistanud Valdek Alber.

Mida enam tekib ametimehi ja teenusepakkujaid iga pisemagi asja tarvis, seda abitumaks muutub tavakodanik olukordades, kus veel mõned aastad tagasi ise hakkama sai. Nõnda on ka looduse vahendamine ja igasugune inimeste loodusesse kutsumine kahe otsaga asi. On ju ilmne, et igaühele meist oleks õpetlik maailma avastamine koos vastava ajatundjaga. Samas – kui enne iga sammu astumist küsime abi asjatundjailt, ei ole me nende puudumisel justkui üldse võimelised ise vaatlema, järeldama, otsustama. Must-valget proportsiooni – nii mitu tundi koos vahendajaga, nii mitu tundi omal riisikol – mõistagi pole. Teisalt aitab täielik tingimusteta lõõgastumine lahendada pingeid, mida toob kaasa igapäevaelu suur koormus.

Milleks see jutt üldse? Võib-olla eksin, aga näib, et nö vaba aja, nädalalõpu või õhtupooliku kohatise üleorganiseerituse tõttu on vähenemas inimeste võimalus rõõmu tunda just iseenda otsustest, olgu või väikesest võitudest ja vigadest, seda ka looduses liikudes. Oleme ju saanud kõrvalt jälgida laudteel või mujal õpperajal eelkäija kandu silmitsevat kõndijat, kes, sageli ka naabriga jutuhoos olles (mis seal linnas või telekas ikka eile õhtul juhtus) ei mäletagi tagantjärele, kus ta üldse käis. Kui keegi on usaldanud enda kantseldamise teistele, siis ei pane ta tavaliselt tähele väiksemaid looduse märke, rajapööranguid, valikuvõimalusi. Muidugi – mõte on pingest vaba ja saab joosta omasoodu. Midagi aga jääb kogemata.
Ja see, mis jääb kogemata, on ju ometi puhas äratundmisrõõm, heameel õige teevaliku üle, hakkamasaamise tunne. Isegi meie radasid ja sihte täis metsas. Kas pole põnev mõelda ise eelseisevale matkale või jalutuskäigule looduses? Kui palju praktilisi küsimusi võib see kaasa tuua: alates jalanõude ja riietuse valikust, kompassi või GPS-i vajadusest, puhta vee kättesaadavusest jne. Üha täpsemad kaardid on heaks abimeheks, ometi ei saa nõudlik matkamees ühegi kaardi pealt välja lugeda kõike, milleks valmistuda tuleb. Loodusesse minekul on teatav määramatus paratamatu. Ja see on ometi magus tunne! Võib-olla meenub nii seiklusjuttude kangelaste eneseületus võõras paigas, võib olla meie sisemuses taasärganud muistse küti jahikirg. Looduses liikudes, eriti uues kohas, kummitab meid aeg-ajalt ootus – seal peaks midagi olema, nüüd kohe peaks tulema midagi uut .... Koos väikese ohutundega, et mis siis saab, kui ei ole või ei tule. Ei ole öömaja võimalust, ei tule vastu suuremat teed, sild on vastu ootusi katki. Ärevus ja pinge on väikeses koguses hea, see ei luba ennast täeilikult välja lülitada. Kui meie eesmärk aga ongi välja lülituda, usaldada kogu see ärevus kellelegi teisele, siis järelikult pole meil ümbritsevast ka erilist lugu. Tuleme end välja lülitama oma igapäevaelust, mitte niivõrd iseennast looduses leidma. Väike vahe on olemas.

Nii nagu inimesed erinevalt suhestuvad loodusesse, võib erijooni märgata ka teatud rahvaste puhul. Ei kujuta hästi ette norralasi jaapanlaste kombel suurtes gruppides ja kaamerate särisedes ümbrust ahmimas. Sümpaatiat äratavad inglaste ühemehematkad saareriigi äärmuspunktide vahel – küll ettevalmistatud marsruudid, ligi tuhande kilomeetrini ulatuvad, ent ometi palju valikukohti võimaldavad. Eestlased? Tõmme vahendatud elamuste suunas on arusaadavalt tugev, soovitused ise hakkama saada jäävad vähem kõrvu. Esimene on kaasaeg, teine justkui minevik. Paljude individualistlike omaduste poolest sobiksime pigem kokku looduslähedaste norralastega, samas oleme väga altid igasugutele kampaaniatele ja üleskutsetele, seega liikumas tavalise tarbimisühiskonna poole. Väidetav põlise metsarahva tarkus – on seda üldse enam? Igal juhul on soe tunne, kui metsarajal üksikuitajat kohtame või kui õhtusesse rongi siseneb väsinud seljakotiga tegelane. On veel neid, kellel on oma tee.

Geograaf Andres Tõnisson
28.08.07