Loodusring

 
Kalle Suuroja. Sten Suuroja foto.

Selleks, et armastada, selleks peab oma partnerit tundma – see trafaretsena tunduv tõde on kehtiv nii inimeste vahelistes kui ka inimese ja looduse vahelistes suhetes. Muidugi võib ette tulla ka armumist esimesest silmapilgust, kuid see on pigem erand kui reegel ning seda eriti siis, kui on tegu inimese ja looduse vahelistes suhetega. Tõsi ta on, et vahel harva võib mõni meist tulla ilmale süda täis kustumatut armastust linnu-looma-lille vastu, kuid enamjaolt viib tee looduse juurde läbi õppimise kadalipu.

Kuidas siis need teadmised loodusest, mille krooniks me end oleme kuulutanud, meieni jõuavad ja kas need viitavad ka peagi puhkeda võivatele armusuhetele? Mida ja kuipalju me loodusest üldse teame? Võtame kontrolliks kasvõi sellise lihtsa asja, et kas me suudame nimetada ja ka ära tunda kümmet kala, kivi, kivistist, lille, lindu, looma, mineraali, puud, põõsast, seent –see tähendab asja-ainet-olevust-nähtust – suure looduse sadat väikest algosakest? Otsin paaniliselt vastuseid ja pea et leiangi need. Ma aga ei ole selles suhtes päris tüüpiline näide, sest olen loodusteadusega kui leivateenimise vahendiga seotud ning seetõttu ei suuda ma ka võib-olla tavainimese looduse tundmise taset õiglaselt hinnata. Kuid siiski, olen paljudel reisidel kohtunud ka nendega, kelle tarvis looduse tundmine ei ole äraelamise viis ja pean ütlema, et vähemalt pooled eeltoodud küsimustest jäävad vastuseta.

Kui lüüa kokku kõik need sajad tunnid, mille kestel ühele inimlapsele kogu tema keskmiselt pika koolitee jooksul looduse tundmisega seotud õppeaineid õpetatakse, siis tundub, et eeltoodud küsimustega ei olnud latt just liialt kõrgele asetatud. Miks kipub tuhandete looduse tundmist õpetavate pedagoogide töövili nagu liiv hajali sõrmede vahelt välja jooksma. Milles on häda ja kus on lahendus?

Hoiad sa käes maateaduse või bioloogia õpikut, süüvid neis toodud definitsioonide ja klassifikatsioonide ränkraskesse rägastikku ning tunned kuidas viimasedki looduse armastuse raasud sind minetama kipuvad. Ei ole neil sõnadel seal raamatukaante vahel lõhna ega värvi, arusaadavusest rääkimata. Olen ise ka justkui loodusteadlane, kuid maateaduse õpikus toodud definitsioonid on minugi jaoks kohati mõistmatud. Kui mõnd lihtsat, loodusest enesest antud asja saab keeruliseks ja inimloomule vastuvõtmatuks teha, siis selleni on neis õpikuis kohati tõesti jõutud. Me võime endale maateaduse õpikus toodud definitsiooni pähe taguda, aga ikkagi ei suuda me eristada paekivi sinisavist ega kvartsi päevakivist, kallast rannast ega sood rabast. Me võime küll bioloogia õpiku kaanest kaaneni läbi lugeda, aga ikkagi ei suuda me eristada kuuske nulust ega sinilille ülasest, rebast kährikoerast ega varblast ööbikust.

Tuupimise ja faktide päheajamise vastased võivad nüüd öelda, et miks lapse pead faktide ja teadmistega koormata, õpetame teda parem mõtlema. Faktide tarvis on teatmikud ja internet. Jumal küll, millega sa mõtled kui su peas ei ole nendest vastikutest väikestest faktidest kokkupandud maailmapilti! Just loodusteaduslike faktide kogumik ehk teadmised meid ümbritsevast loodusest, on neiks tellisteks, millest on kokku laotud meie maailmatunnetuse alusmüür.
Mõni aeg tagasi oli rohkesti juttu looduses õppimisest (ka loodusklassid, vabaõhuõppimine, väljasõppimine, õuesõppimine jne). Ma ei saanud küll hästi aru, kuidas see lillelõhn või vindividin matemaatika või keemia saladuste lahedamat omastamist soodustab, aga küllap see üks kasulik ettevõtmine ikka oli. Just oli, sest viimasel ajal ei ole sellest enam juttu olnud. Omaltpoolt julgeksin küll soovitada selle ettevõtmise jätkuna loodusteaduslike õppeainete õpetamist looduses. Ja viimast mitte kui definitsioonide-klassifikatsioonide pähetuupimist, vaid kõigi eelnimetatud looduselementide vahetu tundmaõppimise läbi. Ikka nii, et puud õpime tundma metsas ja lille aasal, sinisavi klindil ja kvartsi kivis jne. See ei ole tähtis, kuidas me seda nimetame, kuid lõhnata-värvita-hääleta-nimeta, definitsioonide ja klassifikatsioonide poolt köndistatud loodust on raske omaks võtta, kaugeltki siis veel armastada.

Geoloog Kalle Suuroja