Loodusring

Tavaliselt on veebruar aasta üks külmemaid kuid. TTÜ ehitusfüüsika professor Targo Kalamees annab mõned soovitused kodusoojuse saavutamiseks ja säilitamiseks.

Eile esitletud rahvusvahelises energia jätkusuutlikkuse indeksi pingereas on Eesti 35. kohal, kõrgemale tõusmast takistab eelkõige energiatootmise keskkonnakoormus.

Fotod: Arne Ader   Hallõgija   Hallõgija      Lanius excubitor   Hallõgijate arvukus on väike ja suvel pesitsusajal trehvamine neid väga juhuslik, vast kusagil rabamassiivis. Sügisel ning talvel on kohtamine tõenäolisem, värvulisi tullakse sageli toitumiskohtadesse küttima – ega muidu poleks rahvas neid tihasekulliks nimetanud. Jahti peetakse väikelindudele ka roostikes ja näha võime hallõgijat hiirejahil. Osa meil pesitsevatest liiguvad sügisel lõuna suunas ja meile saabub omakorda põhjapoolseid asukaid – milline on see suhe ei tea ka asjatundjad ning talvel võib meil kohata hääl juhul pea tuhat lindu.   Pika saba ja kontrastse sulestiku tõttu veidi harakat meenutav, aga poole pisem ning see proportsioon võiks vaatleja tähelepanelikuks muuta. Tihasekull kuulub isa samuti värvuliste hulka. Pikkust koos sabaga veerand meetrit ja kaalu kuue ... seitsmekümne grammi ringis.   Püstise kehahoiakuga, selg ja lagipea hallid. Silmatriip, tiivad ning saba mustad, valge triip eraldab selja halli ja tiibade musta värvi, mida omakorda ilmesta valge vööt. Valged on ka musta saba servmised suled. Väikese linnu tugev nokk on nagu kullil, otsast konksus. Aasta läbi on hallõgijatel sama värviga sulestik. Isaslinnu kõhualune on valge, emaslinnul kergelt triibuline, aga see võib kaugelt vaadates märkamata jääda.   Tihasekulli jahiharjumus käib passimise läbi, selleks sobib mõni üksik puu, põõsas või aiapost, mille tipus õgija saagi ilmumist ootavad. Kogenud vaatlejale hakkavad nad nõnda kergesti silma. Hallõgijad koguvad eduka jahi korral tagavarasid – vahel võid avastada mõne põõsa okste vahelt või suisa oksale aetud pooleldi söödud hiire, see on nende „käekiri“.   Hallõgija

loe edasi

Fotod: Tiit Hunt, loodusmuuseum.ee   Portree   Merihärg      Myoxocephalus quadricornis   Ettevalmistused kudemiseks algasid jõulukuul, sel ajal alustas kudeterritooriumi valinud isaskala sealt konkurentide väljatõrjumist või oli tegu alles „eelmänguga“? Kalameeste püünistesse on juba lahtise marjaga merihärgi trehvanud. Härjad eelistavad kudemiseks liivapõhja kuni kümne meetri sügavuses. Kudepesa on umbes veerandmeetrise läbimõõduga, kuhu emaskala marja heidab. Seda on viis kuni kaheksa tuhat marjatera, mille isaskala viljastab. Emaskala roll on sellega täidetud.   Pesa jääb isashärg üksi vähemalt paariks kuuks valvama. Mari vajab koorumiseni liigutamist, tuulutamist ja muidugi kaitset kutsumata külaliste eest. Merepõhjal valvav härg ei tagane isegi röövlist tursa eest, väiksematest nihverdajatest kõnelemata. Kuna merihärjal puudub ujupõis, siis ongi tema koht põhjas varitsemas, ujuma minnakse suurte esiuimede ja saba abil.   Merihärja kalamari on harjumatult sinakasrohelist värvi, aga sarnane delikatess teiste tuntud kalade marjale. Kui peaks trehvama, proovige kindlasti.   Merihärg

loe edasi

Lektor: Katja Koort
Teema: Mägede ja vete kõla. Kuidas lugeda
hiina maastikumaali (mp3) (ram)

Kunda lahe kirdenurgas asuval väiksel Letipea kaitsealal on huvitav loomise lugu. Kaitseala loodi linnukaitsealana Marek Vahula ettepanekul 30. jaanuaril aastal 1992. Ideest kaitseala juriidilise sünnini kulus täpselt kolm ööpäeva.

Kuigi jätkuvast hinnatõusust ei saa ka käesoleval aastal mööda vaadata, puudutavad eestimaalasi siiski rahalised muudatused, mis igapäevalelu hakkamasaamist pisut kergendavad.

Eesti HIV-positiivsete Võrgustik (www.ehpv.ee) koostöös AHFi ja TAIga alustab 18 jaanuaril HIV-teemalise teavituskampaaniaga Narva kutsekoolides, mis kestab kuni 17 veebruarini.

Veel on kohti gruppides, mis alustavad veebruaris (pühapäeviti) ning märtsis (esmaspäeviti).

Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO) valis üheksandat korda aasta keskkonnateo ja keskkonnakirve, mis on eelmisel aastal enim keskkonda ja inimese elukvaliteeti mõjutanud tegevus või otsus. 2012. aasta parim keskkonnategu on Tartu valla initsiatiivil Äksi külla rajatud Jääaja Keskus. Keskkonnakirve pälvis Sindi paisu hüdroelektrijaama arendaja AS Raju.

Veebikaamera pilt: Airras, LK foorumist     Metssiga       Sus scrofa   Metsead on talve vastu päris hästi varustatud. Sügisest on kasvatatud omale väga tihe aluskarv ehk villakarv, mis ulatub kõrvadeni ning on mõnusalt soojapidav. Pealiskarv on pikk ja harjaseline jättes pruunikasmusta või tumehalli mulje nagu kaamerapildist näha. Laubalt alates ja üle selja jookseb pikkade harjaste vööt, mis ärrituse ehk mõne teise häiriva teguri mõjul turri tõusevad – kus on meie kõnepruuki tulnud väljend „hari turris“?   Metssigade suvekasukas on värvilt jupp maad heledam.  

loe edasi