Loodusring

Möödunud aastal investeeriti keskkonnavaldkonda rekordilised 165 miljonit eurot struktuuritoetusi, mida on ligikaudu 48 miljonit enam kui 2011. aastal.

Möödunud aastal investeeriti keskkonnavaldkonda rekordilised 165 miljonit eurot struktuuritoetusi, mida on ligikaudu 48 miljonit enam kui 2011. aastal.

Video: Urmas Lett, Eenet.ee     Meie ammused tuttavad, merikotkaste paar Sulev ja Linda ehitasid möödunud aastal omale uue pesa. Päris tavapärane, et merikotkad nõnda toimivad.   Sulevi esimene pesakülastus, kaasas männioks, millega siis märgistatakse, et pesal liigub omanik, vast samuti signaal emaslinnule...

loe edasi

Pildistas ja kirjutas Mats Kangur

Suur -kirjurähn
Suur-kirjurähn     Dendrocopmajoros   Metsatukkadest on hakanud  trummeldamisi kostma. Rähnirahvas ei toksigi enam vaid putukaid ja tõuke peitvaid tüvesid. Üha enam vaadatakse nn kandlekuuskede poole. Puude, mis vastu tüve lüües kõige kõlavamat heli teevad. Heli, mis lisaks rähniemandate kõrvadele ka inimesel kaunis kuulata on.

loe edasi

Foto: Val Rajasaar   Lumikelluke   Taas on algamas loodushariduslik ettevõtmine "Tere, Kevad!". Kutsume lapsi koos õpetajate ja vanematega loodusesse kevadet otsima ja leidma ning oma tegemisi ning leidusid teistega jagama. Osalema on oodatud koolide 1. - 9. klasside õpilased ning lasteaedade vanemate rühmade lapsed koos õpetajatega. Projekti põhitegevused algavad 1. märtsil jakestavad mai keskpaigani.   "Tere, Kevad!" eesmärgiks on lähendada lapsi loodusele ning õpetada neid ja nende vanemaid märkama looduses toimuvaid muutusi. Kevade otsimise käigus õpivad lapsed tundma mitmeid looma  - ja taimeliike: vaadeldakse 36 Eestis levinud looma- ja taimeliigi ilmumist kevadisse loodusesse.   Kevadekuulutajateks on valitud esimesena õitsema hakkavad taimed (nt. sinilill, paiseleht, ülane, võilill, maikelluke), saabuvad rändlinnud (nt. põldlõoke, kuldnokk, valge-toonekurg, suitsupääsuke, kägu), esimestena ärkavad liblikad (koerliblikas ja lapsuliblikas) ja kahepaiksed (rohukonn), esimesed seened (karikseen ja kevadkogrits).   Lapsed panevad kirja nende ilmumise kuupäeva – lindude laul, taimede õitsema hakkamine – ning sisestavad selle projekti kodulehel asuva lihtsa vormi kaudu andmebaasi. Seda, millised kevadekuulutajad Eestimaa eri paikadesse ilmunud on ehk kui kaugele kevad Eestis arenenud on, saavad tabelite ja animeeritud kaartide kujul veebis jälgida nii osalejad, kui ka kõik teised huvilised. Samuti on veebis kättesaadavad eelmiste aastate tulemused.   Lisaks vahetutele loodusvaatlustele sisaldab "Tere, Kevad!" ka mitmeid teemakohaseid lisategevusi: toimub piltide joonistamine kevadekuulutajatest, luuletuste kirjutamine ning kevadfotode konkurss. Jätkub ka väga populaarne loodusteemaline viktoriin kahes vanuserühmas, kus lapsed on nii küsijate kui ka vastajate rollis.   "Tere, Kevad!" on olnud laste hulgas väga populaarne, nii avastasid eelmisel aastal kevadet kokku üle 8000 lapse ligi 260 koolist ja lasteaiast. Arvukat osalust ootame ka seekord. Loodushariduslik ettevõtmine "Tere, Kevad 2013!" saab teoks Tiigrihüppe Sihtasutuse ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel, korraldavad MTÜ Studio Viridis Loodusharidus ja SA Tartu Keskkonnahariduse Keskus. Projekti põhitegevused algavad 1. märtsil ja kestavad mai keskpaigani.
Osalemiseks registreerumine on alanud ja see toimub projekti veebilehel:  http://tere.kevad.edu.ee   Palume õpetajatel osalevad grupid registreerida veebruari lõpuks. Veebruaris toimuvad koolitused õpetajatele, kel puudub varasem kevadvaatlustes osalemise kogemus. Koolitused toimuvad 18.02 Tartus ja 22.02 Tallinnas. Lisainfo ja koolitusele registreerumine toimub projekti veebilehel: http://tere.kevad.edu.ee (Koolitus).   Lisateave:
http://tere.kevad.edu.ee

loe edasi

Pildistas ja kirjutas Urmas Tartes   Lumekirbud perekonnast Desoria   Viimaste päevade suur sula on toonud lumele hüppama kohati massiliselt lumekirpe. Ükshaaval leiab neid peaaegu igast metsaservast.   Kõige tüüpilisemad lumel tegutsevad hooghännad kuuluvad perekonda Desoria. Selle perekonna liigid on levinud üle maakera igal pool, kus sajab lund.   Nad on tillukesed, 2-3 mm pikkused tiibadeta putukad - hooghännad. Kaugemalt paistavad nad kui mustad täpikesed. Suurenduse all on nende keha tumevioletne ja kaetud heledamate karvakestega.   Meie lumekirbuliikidel meeldib elada kuusepuude alla kukkunud okastes. Arvatakse, et üheks lumele tuleku põhjuseks mugav rändamisvõimalus ühe okkakuhja juurest teise juurde. Ilmselt on lumel tegutsemiseks ka teisi põhjuseid. Minu tähelepanekul hüppavad nad sageli ringi ühes ja samas kohas mitme päeva jooksul.   Tillukesed täpikesed lumel ongi lumekirbud

loe edasi

Ärkan öösel üles. Kell on kaks. Võtan kapist raamatu. Oskar Lutsu "Kevade". Avan suvalisest kohast ja hakkan lugema. Kas siin kirjelduses midagi viltu ei ole?

KUMA raadios plaanitakse hakata kord kuus tegema saatesarja „Kõrvemaa Raadio”, milles hakatakse rääkima ajaloolise Kõrvemaa teemadel.

Suure osa oma päevast kulutame lugemisele. Olgu need siis reklaamplakat, juturaamat, e-kirjad või tekstisõnumid. Ilmselgelt on tekstist arusaamine, meeldejätmine ja lugemise kiirus väga olulised faktorid, mis võivad aidata aega kokku hoida või seda raisata. Väga tavaline ajajuhtimise soovitus on tekst välja printida, sest nii on seda parem lugeda. Otsides aga internetiavarustest sellele väitele kinnitust, oli minu üllatus suur, et tegelikult ei ole olukord sugugi nii must-valge.

Lektorid: Mika Keränen ja Meelis Friedenthal
Teema: Eesti Kirjanik 2012 (mp3) (ram)

Veebikaamera pildid: Bea, LK foorumist   Aivar järjestas toitmisplatsi külastanud merikotkaid vanuse järjestuses - alates ühetalvisest noorlinnust.   Vaata kuidas merikotkaid vanuse järgi eristada: http://www.looduskalender.ee/node/15568            

loe edasi

Koostasid Laine ja Vello Keppart Pildistas Rene Aavola
Metsisekukk
Nädala algus oli veel külm. Esmaspäeval langes minimaalne õhutemperatuur -14  ja maksimaalne tõusis ‑7 kraadini. Edasi hakkas ilm soojenema. Kolmapäeval tuiskas ja sadas lörtsi. Lume paksus kasvas enam kui viie sentimeetri võrra, kuid hakkas kohe uuesti sulama, vajus kokku. Järgneval kahel päeval mõõdeti sooja 1...2 kraadi. Öösiti külmetas. Teed muutusid libedaks. Pedja jõgi hakkas lahti sulama. Nädala lõpuks läks ilm uuesti mõnevõrra külmemaks. Laupäeval ja pühapäeval ei tõusnud maksimaalsed õhutemperatuurid enam plusspoolele, öösiti oli külma -4... -5 kraadi. Lumele tekkis koorik. Nädala lõpuks oli lume paksus peaaegu võrdne eelmise nädala lõpu seisuga, mulla külmumise sügavus aga suurenes mõne sentimeetri võrra vaatamata vahepealsete sulailmadele.   Korrast sagedamini on kuulda tihaste ja puukoristajate laulu. Nädala alguses märgati ühte metsisekukke Jõgeva alevikus majade vahel tamme võras pungi söömas. Seda lindu on juba korduvalt märgatud siin - seal Pedja jõe lähikonnas, majade läheduses jaanuari teisest nädalast alates.     Jõgeval, 3.2.2013

loe edasi

Kirjutas Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee Pildistas Arne Ader   Kasari jõgi   Aken valla! Just veebruari alguse päikesevilgutused pilvede vahelt on need hetked, kui kevadetunne südames tärkab. Isegi, kui õues on parajad külmakraadid, lööme akna hommikul lahti. Õueõhk on täis lumesulamislõhna ja päikesetilkasid.   Nädala neli ilmamärki: urvalinnuparved, rõkkav sitsikleit, sügelevad rohenäpud ja lössis hang.   Nurmkanasalk. Ees sammub tumeda kõhulaiguga isaslind   See on tõesti imelik, aga just veebruari alguses ei ole lumelükkamine ja kuurist puude toomine enam kohustus. Rõõmuga haarad hommikul ukse tagant labida, et kraapida teeradadelt pisimgi lumekirme, lihtsalt, et oleks põhjust õue minna. Laupäeva hommikul sain aga suure ehmatuse osaliseks. Nagu ikka, läksin puhkepäeva hommikukohvi ajaks ahjusuusse sooja tule tegemiseks puid tooma. Sortisin natuke järelejäänud puid, tõstsin kasehalud külmemaks ajaks ja leparoikad sulaajaks. Ja järsku kostis seina tagant kolin ja madistamine. Ehmunult ajasin selja sirgeks ja jõudsin mõelda isegi, et – karu, noh! Asja siiski uurima minnes jäin sambana seisma, samasugusteks kivikujudeks tardusid 13 hallikirjut pisikest nurmkana. Ehmatus oli mõlemapoolne! Igatahes sain mina enne jalga lasta ja seetõttu jäid linnud ka paika. Veel tükk aega sain nende sulekerade tegemisi aknastki jälgida. Igatahes ehmatus läks neil kiiremini üle kui mul ja terve parv nokkis rahumeeli päikesesoojuses väljasulanud murunurmikaliblekesi – ilusaid rohelisi ja mahlaseid, binokliga neid nähes ajas endalgi suu vett jooksma! Aga põnevad on need kanakesed ja nende oskus end talvel tõeliste sulepallidena hoida  – kirjud seljasuled tõstetaks kõrgele üles ja tiivad on samuti pallikujuliselt külgedele asetatud, oma kümmekond sentimeetrit oskab see linnuke end paksemaks teha, õhuvahe sulgede vahel on parajalt suur, et ka hanges magada. Paraku hanges magada praegu ei saa, niivõrd kõva koorik on sulajärgselt lumel ja küllap seepärast nad mu kuuri taga lauahunniku all magasidki. Toredad on ka valvekuked, alati on parves ühel pea püsti just sealpool, kust viimane ohuheli tuli.   Urvalindude tulek Ohuks ei arva nurmkanad sugugi pisemaid linde, igatahes käis nurmkanade peakohal parasjagu suur varblasekoosolek, tegelikult tundus, et lahendati mingit armukolmnurka. Silpsumist ja seletamist oli kuhjaga. Vahel lõid ka tihased eemalt oma sitsikleiditamisega sekka. Selline kevadkontsert oli veel laupäeval õhus. Kuid juba siis olid hekis talve saadikud, leevikesepaar, ilmselt põhja poolt tulnud, varem pole neid siia sel talvel jagunud. Ja Pärnumaale tulid sel nädalal lisaks hangelindudele ka urvalindude parved. Põhjala külm hingus jõuab tasapisi meile ja kuigi polaarjoone taga kerkib päike juba taas taevavõlvile, siis jagub külma seal veel kuhjaga, nii palju, et sellest saame ka meie terve veebruarikuu osa.   Valge-toonekurg - lumekuju kuusejuurtel   Kitsed kärneriks Igatahes on jänesed veel täiseti valged, kuid õunaaiad on neil juba sihikul, kergesti kättesaadav metsatoit hakkab otsa saama. Kitsedki trügivad inimesele aina lähemale ja pole mingi ime, kui näete neid kuuvalgel ööl oma õunapuuoksi kärpimas või maasikapealseid pügamas. Hundid liiguvad nüüd laiemalt ringi, hundiuurijad räägivad, et hunt liigub praegu nädalaga 100 km kaugusele, karjadesse tuleb uusi liikmeid. Ka rebased hoiavad rohkem kokku. Jõeääred on täis kobraste askeldamisjälgi, sulaga käidi oma peidetud talvevarusid vaatamas. Karudel on pojad umbes kuu aja vanused, arvatakse, et karupoegi on Eestis umbes 60 karuemal. Ja kas teile ei tundu imelik, et hüljatud karupoegi meil enam ei leita, kuigi metsatööd on läinud hoogsamaks ja koertega jaht laiaulatuslikumaks?   Põlevkivist fosforiidini on vaid samm Sel nädala lõi paljudel inimestel ohulambike põlema. Teate peale, et president avas Viru Keemia Grupi Ojamaa kaevanduse. See on seesama ettevõte, kes otsib võimalus fosforiidimaardlate kasutuselevõtuks, uuringud juba käivad. Vanarahvas teadis sõrme andmisest nii mõndagi. Ja ka Ojamaa pärast sõdisid 10 aastat tagasi Mäetaguse valla elanikud ja kohtuhirmus see asi seisma jäigi. Kohalikud võitlesid oma kodude kaevude eest, 1 tonni põlevkivi kaevandamiseks pumbatakse välja ju 13 tonni põhjavett. Viiendik valla territooriumist plaaniti alt tühjaks õõnestada. Ometi ütleb paevana Rein Einasto: „Kaevandada maa all on ökoloogiline ainult tagasitäitmise meetodil – põlevkivituhk + 10% tsementi vedelseguna  ja ca 5 päeva pärast on segu veetõke ja kuu aja pärast kandevõimeline, et vahelt võib 100 % välja kaevandada mingit vajumist kartmata, pikaks ajaks põhjavett välja pumpamata. Seni pole seda rakendatud, sest läheb pisut kallimaks – keegi ei raatsi ju rublagi kaotada, aga riikliku kaevandamise korral oleks see kohe tehtav ning kogu maailmale eeskujuks!!“   Metskitsed raiesmikul - sügava lumega süüakse meeleldi puude ning põõsaste pungi ja võrseid   Luuvalupäeval, 9.veebruaril hoidu töötegemisest ja tantsimisest, muidu valutavad kondid terve aasta.   Soovitus:  Pakast sunniti vanemal ajal meie maalt taganema järgmist viisi: võeti 2 – 3 kerisekivi, köeti ahjus tuliseks ehk koguni punaseks ja viidi siis paja sees välja hangele. Usuti kindlalt, et pakane varsti selle järel lahkub.   Maatohter: Soolanartsud Tänavuse gripihäda viimaseks vaatuseks on enamasti ninakoopa põletik, mille peale arstid kohe antibiootikume kirjutavad. Aga heaks abiks on kohe suure nohu ajal alustada meresoola ravi. Selleks aetakse praeahjus, soovitavalt puuküttega küttekoldes meresool savikausis kuumaks ja pannakse linase või puuvillase riidetüki sisse ning seotakse kinni. Kahte nartsukest hoitakse jahtumiseni ninajuurel. Läänemaal viidi vanasti nartsukesed lõpuks pühade allikate juurde, et haigus enam tagasi ei tuleks.

loe edasi

Peamiselt kuivendamise ja turbakaevandamise tõttu kahjustatud soode taastamine Eestis on perspektiivikas ning tasub ära, näitab ELFi äsja lõppenud pilootprojekt. Eesti sood on lisaks marja- ja puhkealadele olulised ökoloogilised kooslused, mis mängivad CO2sidumisvõime tõttu olulist rolli ka rahvusvaheliselt järjest aktuaalsemas kliimatemaatikas.

Tänapäeval tuntud kilekotid hakkasid laiatarbekaubana levima alles 1970ndatel. Nelja aastakümnega oleme jõudnud olukorda, kus igas minutis võetakse kasutusele ca miljon kilekotti. On ju tavapärane, et poes pakitakse kõik asjad eraldi läbipaistvasse kilekotti, mõned kaubad isegi topelt.

Foto: Kaarel Kaisel   Väike-kirjurähn   Väike-kirjurähn         Dendrocopus minor   Väike-kirjurähn võib vabalt talvel mõne tihasesalgaga seltsida, nõnda võib mõni isend vahel harva ka koduaeda sattuda. Suurem tõenäosus kohata väike - kirjurähni on enam talvisel ajal – lehtpuuvõras vaikselt tegutsevat väikest lindu on suvel raske märgata. Ehki meil pesitsevad linnud on enamalt jaolt paigalinnud, tõuseb talvine arvukus põhjapoolsete sisserändajate arvelt mõnel aastal kuni paarikümne tuhandeni.   Väike-kirjurähnid kannavad aastaringselt sarnast musta-valgekirjut sulestikku ja neil pole punast sabaalust nagu suur-kirjurähnidel. Isaslinnu pealage ning otsmikku ehib punane laik, emase pealael on punast vaid hoomatavalt. Nad on Euroopa väikseimad rähnid, sutsu varblastest suuremad, pikkust kuni viisteist sentimeetrit ja kaalu paarkümmend grammi.   Ei maksaks imestada, kui väike-kirjurähni roostikus kohtame - roovartes on putukaid peidus.  

loe edasi

  Alanud on hundi- ja kultuuripärandi aasta fotovõistlus „Looduse Aasta Foto 2013“. Looduse Omnibuss, Eesti Looduskaitse Selts ja Eesti Energia kutsuvad kõiki osalema. Auhinnafond on 10 000 eurot.   Tööde esitamise tähtaeg on 4.märts 2013, võitjad kuulutame välja 27.aprillil 2013 Estonia Kontserdisaalis.   Tantsivaid Hunte jagub nii täiskasvanutele, noortele, kui lastele.   Konkursi eeskirjad: http://laf2013.looduseomnibuss.ee/?page_id=49   Võistlustööde esitamine: http://laf2013.looduseomnibuss.ee/?page_id=84

loe edasi

Pildistas Peep Männil   Selline näeb välja “ilus karupesa”, aga selliseid on vähe (pildistatud kevadel)   Pruunkaru       Ursus arctos   Üle kuuekümnel karumammal olid jaanuari kuu poolest pojad talvepesas ja neid võib olla ühest neljani – sagedamini küll kaks-kolm. Sünnikaalu on hõreda karvkattega, hambututel ja pimedatel karupoegadel kolmesaja grammi ringis ja talvepesas saavad nad tukkuva emasloomaga koos kenasti hakkama. Karupiima rasvasisaldus on üle 10% ja kasvavaid poegi peab emakaru eelmise aasta rasvavarude arvelt toitma pea neli kuud, pesast väljumata – omaette väike „ime“. Piimahambad lõikuvad karupoegadel seitsme nädala vanuselt, niisiis märtsi alul ja olenevalt kevadest alustatakse aprillis karumamma juhatusel maailma avastamist.   Taliuinaku ajal toitub karu organism ainult kogutud rasvavarudest. Sel ajal ei sööda ega jooda, roojata ega urineerita. Uurijad on talvituva pruunkaru veres tuvastanud talvehormooni (Hibernation Induction Trigger – HIT), mis takistab, et pooleaastase lamamisega suure looma lihased ei atrofeeruks.

loe edasi

Fotod: Arne Ader ja Sven Zacek   Händkakk   Händkakk       Strix uralensis   Öökullide tegemised on juba aegade hämarusest inimestes isegi veidi müstilist huvi tekitanud.   Öös ja hämaras jahti pidavatel lindudel on hämmastav kuulmine, kindlasti parem, kui paljudel teistel lindudel ning selle võime tõttu on öeldud, et „kakud näevad kõrvadega“, aga suurte silmade valgustundlikuski on mõnel kakuliigil inimesega võrreldes kordi parem.    Ilusate ilmadega hakkavad kakud juba veebruaris häält tegema. Milline ilm on kakuretkele minemiseks sobiv? Selge ja tuulevaikne õhtu ja tänavu toidunappust pole, närilistest saakloomi ehk hiiri tänavu jagub. Mõistlik on meil tutvustada kakkusid arvukusest lähtuvalt ning händkakud nende hulka kuuluvad nelja kuni kuue tuhande isendiga. Asustavad lagendikega metsaalasid olgu need okas- või ka lehtpuumetsad.   Händkakud on aasta ringi sarnase sulestikuga, pikkust kuuekümne sentimeetri ringis. Isaslind on pisem, kaaludes seitsmesaja grammi ringis, kui emaslind kaalud üle kilo. Seljasulestik pruun, rind hall ja träpsuline. Suured ning ühtlaselt hallid ümmargused silmasõõrid – silmad värvus on tume, kollase noka alune hall. Saba on pikk ja kiilukujuline.   Pulmaaeg hakkab juba veebruari lõpupoole ja kestab läbi märtsikuu, parim aega metsas olla on vaikse ilmaga juba paar tundi enne päikesetõusu või õhtuhämaruses. Pereelu alustuseks peavad linnud üle saama erinevast suurusest tulenevatest pelgustest, kus võib täheldada erinevaid häälitsuste rituaale. Emaslinnu hormoonid käivitab päeva pikenemine ehk valge aja kestvus.   Lendab. Händkakk

loe edasi

Foto: Arne Ader   Orava poolt töödeldud kuusekäbi   Looduses ei tiku suurt miskit raisku minema. Orava talvistest tegemistest kirjutasime juba jõulukuul: http://www.looduskalender.ee/node/15391   Pildistas Kaido Einama   Suur-kirjurähni poolt kuuse alla puistatud kuusekäbi   Rähnid keeravad kuusekäbi kattesoomused eemale , et seemneid kergemini kätte saada. Suur-kirjurähni tegemisi vaatasime lähemalt enne aastavahetust: http://www.looduskalender.ee/node/15420   Kes siis käbist sellise rootsu töötleb?   Leethiir       Clethrionomys glareolus   Leethiired tegutsevad äärmiselt varjatult ja on peidulise iseloomuga “metsahiired”, nemad hoonetesse ei trügi. Need rähni poolt puu alla poetatud või pillatud käbid on suure tõenäolisusega nende töödeldud. Kuigi leethiired on head ronijad, käib käbi kättesaamine hiirekesele üle jõu. Peab lootma oravale või rähnile, nemad kõiki kuuseseemneid käbist kätte ei saa, ülejäägid jäävad hiirtele. Kuusiku all käivad vahel pudenenud käbisid noolimas ka kaelushiired.   Kaelushiir       Apodemus flavicollis

loe edasi