Loodusring

Fotod: Arne Ader
Suur-kirjurähn
Suur-kirjurähn       Dendrocopus major   Rähnid käivad ikka toidumajade juures maiustamas.   Isaslindude värvikaks tunnuseks on punane laik kuklal, seega näeme Arne pildil isaslindu. Must pealagi ja seljasulestik, valged laigud õlgadel, punased sabaalused suled, need on nii emas- kui isaslinnul. Küllalt  kirev kostüüm praeguses looduses, aga veidi vähemvärvikas, kui leevikese isaslinnul.
Metsas otsitakse okaspuuseemneid, „rähni sepikojad“ asetsevad-  koorepragudes, kännutüükal, oksaharude vahel nii okas-, leht-, kui kuivanud puudel. Käbi kiilutakse tipuga ülespoole, „puhastatakse“ üks pool seemnetest, keeratakse ringi ja lõpetatakse teine külg. Töödeldud käbid näevad päris sasitud välja ning vedelevad sepikodade all maas, ainult käbi alumine ots jääb puutumata. Suur-kirjurähni „käekiri“ erineb täiesti hiirte poolt näritud käbidest.   Suur-kirjurähnidel läheb hästi ja talvist arvukus hinnatakse kuni kolmesaja tuhande linnuni.   Suur-kirjurähn pekitükil   Rähne köidavad nii rippuv pekitükk, kui Balsnack´i selline suurem rasvapall , mis rähnidele mõeldud. http://www.balsnack.ee/index.php?page=1452&lang=est&sel=34&prod=72

loe edasi

Koolivaheajal ehitati toidumaja veidi ringi, et kodutuvid ei saaks värvulisi „terroriseerida“. Tihased leidsid enne päris pakaseid toidumaja uuesti ülesse ja harjusid päris kiiresti uute sissepääsudega.   Siit leiab Kohtla-Järve Slaavi Põhikooli tihastekaamera blogilehekülje: В Славянской основной школе г. Кохтла-Ярве работает своя камера наблюдения за птицами: http://looduskalendriblog.blogspot.com/

loe edasi

Foto: Arne Ader   Urvalind   Urvalind      Carduelis flammea   Urvalinde võimegi kohata meil ainult rändeajal ja talvel - meil nad ei pesitse. „Seemneaastast“ oleneb muidugi talvitujate arvukus. Toitutakse meelsasti kase ja lepa või lume alt välja jäänud umbrohtude seemnetest. Toidumajade juurde ilmutakse pakaseliste ilmadega, ikka salkades, rohkem maapiirkondades või linnaveertes. Toitutakse enamalt jaolt maapinnal, nendest seemnetest, mida teised toidumajast alla on pudistanud. Talvitujate hulk on aastati äärmiselt kõikuv – mõnekümnest tuhandest kuni poole miljoni linnuni.   Urvalinnud on kenad ning inimest eriti ei pelga. Silma torkavad karmiinpunane laup ja kollane nokk. Selg ning küljed on linnukestel pikitriibulised. Isaslindudel on uhkustamiseks roosakas rinnaesine. Värvikas sulestik on isendite lõikes väga kõikuv, mõnel tegelasel võib  puududa isegi liigitunnus – punane laup. Suuruselt jäävad nad rasva- ja sinitihaste vahepealsesse kaalukategooriasse. 

loe edasi

vaata veel

vaata veel

vaata veel

vaata veel

vaata veel

vaata veel

vaata veel

agentuur: George Patterson Y&R

vaata veel

via

via

Kui Ülle ja Margus Miil kümme aastat tagasi Tallinna korterist Aegviitu oma majja kolisid, läks lahti suurem uuendustöö. Uurime lähemalt, kuidas on uue pererahva sissekolimine mõjunud sajanditaguse maja lõhestunud hingeelule.

Kui soovid eneses peituva geeniusega igapäevaselt kontaktis olla, suhtle inimestega. Kui sul on tarvis teisi veenda, unusta Powerpoint slaidid ja jutusta üks hea lugu!

Linnuvaatleja: Margus Ots, linnuvaatleja.ee   2. veebruar   See toonekurg elab talve üle küll (Roiu 02.02.2012)
Minu käest on aeg-ajalt küsitud, et kui tihti valge-toonekurg Eestisse talvitama jääb ja kas ta kõva külmaga siin ikka ka ellu jääb? Sellele on lihtne vastata – kui lind on plastist või puust, nagu täna Tartumaal Roiul vaadeldud isend, siis peab vastu küll. Kui nüüd vähe tõsisemalt rääkida, siis tavaliselt lahkuvad valge-toonekured meilt hiljemalt oktoobri alguses. Aga igal aastal juhtub, et mõni vigane või haige lind jääb teistest maha ja neid võib kuni suurte külmadeni kohata. Kui toonekurg leiab piisavalt toitu, siis peab ta külmas päris hästi vastu, aga vigased ja haiged linnud satuvad üldjuhul kiiresti röövloomade saagiks. Kahjuks on Eestis juhtunud ka seda, et inimene on mõne toonekure ära rikkunud, s.t. ära kodustanud. Näiteks mõni aeg tagasi talvitas üks valge-toonekurg mitu aastat Virumaal. Lind tegutses talvel koos sinikaeltega jõe kaldal ja tänu lisatoitmisele elas ta talved kenasti üle. Alguses ei saanud päris hästi pihta, miks hea tervise juures lind nii käitub, et miks ta lõunasse ei lenda? Asja uurima hakates selgus, et külarahvas ei toitnud toonekurge mitte ainult talvel, vaid ka suvel. Räägiti lugusid sellest, kuidas pesa alla pidevalt kala viidi, et vanalindudel poegi lihtsam toita oleks. Tundus, et toonekurg kodustati sellega lihtsalt ära. Miskil hetkel ei suvatsenudki ta enam lõunasse lennata, toit ju kogu aeg noka ees. Lõpuks muutus toonekure toitmine nii kulukaks, et hakati juba mujalt abi otsima. Kahjuks ei tulnud inimesed ise selle peale, et oma liigse agarusega olid nad tahtmatult linnu ära kodustanud, keda tuleb siis halvimal juhul paarkümmend aastat üleval pidada. Eesti Ornitoloogiaühingu veebilehelt leiab mitu lindude toitmise juhendit, milles räägitakse täpsemalt, kas ja millal ja kuidas peaks üldse linde toitma. Näiteks enne partidele saia viimist tuleks endale siiski selgeks teha, kas sellega hoopis mitte lindudele kahju ei tehta?
Talvised aialinnud ja nende toitmine        Veelinnud ei vaja lisatoitu Üht-teist väikeste lindude talvisest lisatoitmisest          

loe edasi

Keskkonnaminister Keit Pentus saatis kooskõlastamisele eelnõu, mis võimaldab maastikku reostavate lagunenud hoonete lammutamiseks Keskkonnainvesteeringute Keskuselt toetust küsida.

Keskkonnaminister Keit Pentus saatis kooskõlastamisele eelnõu, mis võimaldab maastikku reostavate lagunenud hoonete lammutamiseks Keskkonnainvesteeringute Keskuselt toetust küsida.